«Head isu!» ehk «¡Buen provecho!»

Söömine on üldtuntult üks oluline osa puhkusest. Kui juba kord puhata, siis teha seda täiega. Tõeline kulinaar oskab maailma eri nurkades pakutavast lugu pidada ja veelgi enam - oskab neile nurkadele tüüpilisi roogasid ka nautida.

Tenerife lõunarannik on teadagi tulvil nii nagu turiste, nii ka erinevaid söögikohti ja hamburgeripaigagi leiad siit ilma selleks suuremat vaeva nägemata. Itaallased pakuvad oma, inglased oma ja hiinlased ... Muide, hiina restoranide puhvetiõhtusööke ei peaks sugugi mitte kõrvale heitma – 7-8 euroga saad kõhu täis ja enamgi, kusjuures ka maitseelamuse üle ei saa just nuriseda.

Saarel keset ookeani ehk Tenerifel turgatab loomulikult kohe meelde kala ja kõik muu, mis ookeanisügavustes peidus. Kaladest on kohalike hulgas populaarsemad cherne ja dorada, kuid ka sardiinid. Krevetid on suured ja maitsvad, mida oliiviõlis küpsetatult koos hulga küüslauguga ja tihti tšillipipraga serveeritakse ka omaette eelroana. ... no ja muidugi kalmaarid nii grillitult kui erinevates kastmetes. Kuid pannil küpsetatud tuunikala filee ja kui kalatüki kõrvale on lisatud veel ka soolavees keedetud koorega kanaarikartulid (papas arrugadas) ... – tundub, et midagi paremat ei oskagi soovida. Samas lihtne, kuid maitsev. Veidi kortsus, eestlasele teada kui mundris kartuleid keedetakse suure hulga meresoolaga. Saarlaste hulgas on väga armastatud aga ka eelnevalt keedetud ja seejärel õlis praetud kartul koos rohke küüslauguga - papas con ajo, mis on samuti sobivaks lisandiks nii kala- kui liharoogadele. Seega tasub tänapäeval levinud friikartul saarele reisides sootuks unustada.

No ja muidugi kala nimega «vana» (vieja) – hõrgu lihaga ja originaalse maitsega nn. papakoikala, mida tavaliselt keedetakse, kuid kunagi ka kuivatati, on toidulistil pea igas heas restoranis, mille valikut täiendavad veel makrell, sardiinid ja merikeel. Lisaks saate vitriinidest kõikvõimalikke mereande ise juurde valida, mille kokk teile mõne aja pärast peamiselt grillitult ette kannab. Olles kord juba Tenerifel, ei saaks maitsmata jätta kalmaare, rannakarpe ega kaheksajalga. Los Cristianosest 20 minutilise autosõidu kaugusel Los Abrigoses pakuvad kohalikud kalurid restoranides alati värsket ja parimat, neist ei jää aga sugugi maha La Caleta promenaadi kalarestoranid, kus oma äranägemise järgi võid valida meelepärase kala, mille kokk oma kogemuste ja oskustega peagi maitsvaks roaks muudab. Tundes saare ajalugu jääb vaid üle saare põlisasukatele kaasa tunda, millest kõigest nad omal ajal ilma jäid – polnud ju guantšid meresõitjad ja pidid leppima vaid selle vähesega, mida ookeanikaldalt välja õnnestus õngitseda. Hispaanlastega jõudis saarlaste toidulauale suurem kalavalik ja palju muudki, mis kohalike restoranide menüüd tänaseni rikastab.

Jah, lihast rääkides polnud guantšidel samuti just kuigi lai valik, kuna saare mäenõlvadel uitasid ringi vaid kitsed ja kalpsasid üksikud jänesed. Veel praegugi on saarele hiljem jõudnud loomalihatoitude kõrval soositud igipõlised road, mis valmistatud kitse ja jänese lihast. No ja muidugi soovitame kindlasti maitsta roogasid, mis valmistatud kuulsast ja ainulaadsest kanaari mustast seast, kes on saartel elutsenud samast ajast, kui guantšid - tänaseks juba 2500 aastat. Ka kanaliha süüakse saarel palju, kuid see on «modernsem» lisand saarlaste toidulaual. Kana pakutakse kas hautatult või grillitult lisandiks erinevad kastmed, mille valmistamisel on kasutatud seeni, juustu, maitserohelist, pipraid jne.

Tüüpilistes kanaaride restoranides ja muide ka tapas-baarides pakutakse populaarset liharooga papas con carne. See on liha-kartuli hautis juurviljadega, millest tihtilugu on ülekaalus porgand. Olgu ka mainitud, et nimetatud roas kasutati ennemuiste ainult kitseliha, mida tänapäeval tihtilugu looma-, sea- või kanalihaga asendatakse. Küll aga leiab tänapäevalgi saarelt maitsvat kitsetalle praadi - cabrito en adobo (ahjus küpsetatud kitsetalle liha, mis on maitsestatud traditsioonilise kanaari maitseseguga). Kanaari jäneseroog - conejo en salmorejo – on jäneseliha tükid pikantses salmorejo-kastmes. Liha on hautatud jällegi oliiviõlis, maitsestatud pipra ja soolaga ning sellele kõigele on lisatud ohtralt pruunistatud sibularõngaid ning pooleks lõigatud küüslaugud. Kõlab jällegi lihtsalt, kas pole? Ometi peitub selles roas mingi saladus, sest seda rooga leiab saarelt kõige originaalsemana ainult ühest restoranist – saare lõunaosas mägede vahel peituvast pererestoranist El Dornajo (Itonche külas). Pääseb aga sinna ainult autoga. Kui aga autot käepärast ei ole, siis ei maksa veel meelt heita, sest kuulsaid kohalikke jäneseroogi leiab paljudest teistestki saare restoranidest ja isegi supermarketi Mercadona poolfabrikaatide letist. Tõsi, veidi teisel moel valmistatuna, kuid ikkagi kanaaripäraselt.

Seened, peamiselt šampinjonid, on saarlastele väga armastatud toidulisand, kuid vaevalt oskaks keegi eestlastest arvata, et ka Tenerifel leidub metsikult kasvavaid seeni ja isegi kukeseeni. Metsaseened (setas) kasvavad mägedes, kus pikkade okastega mändide all on jahedam ja niiskem. Madalates pilvedes ringi uidates, hingates sisse niisket ja karget mägiõhku, võite kergema vaevaga leida laiemalt levinud valgeid riisikataolisi seeni, kuid hea vedamise puhul siiski ka kukeseeni.

Guantšidest säilinut leiab saarel enamgi. Lihtsa, kuid maitsva ning ka väga toitva pudrutaolise söögi nimi pärineb 14. sajandist, portugallastelt - saare esimestelt vallutajatelt. Selleks on gofio, mis segati kokku erinevate teraviljade jahust, pruunistati ning serveeriti nagu ka tänapäeval, suures kausis, varustades iga sööja oma lusikaga. Tänapäeval on jahu koostisaineteks peamiselt nisu või mais. Pruunistatud teraviljajahu sobib ka lihtsalt maitsestamata jogurtiga ja ei jää mitte üks teps alla eestlasele tuntud kamajahust.

Enne magustoite teeme väikese peatuse ka juustudel. Neist just kitsejuust, mida süüakse värskelt ja ka suitsutatult, on üheks vanimaks kohalike poolt valmistatud kehakinnituseks, mis sobib nii eelroaks kui järelroaks, nii veiniga kui ilma. Ahjaa, siinkohal olgu teadmiseks, et Kanaari veinitootmine sai alguse just peale hispaanlaste vallutusretke ja esimesed viinamarjaistikud toodi saarele Kreekast ja Madeiralt. Viinamarju kasvatatakse saarel kuni 1600 m kõrgusel mäenõlvadel ja orgudes. Veinihuvilistele veel vihjeks see, et parima ettekujutuse saare veiniajaloost saate maitseelamuse kaudu veinimuuseumis Casa del Vinos (El Sauzalis), kus võite kohapeal veine degusteerida ja sobivaima kaasa osta, kas siis Malvasia, Verdello, valge Moscateli, Listan Negra, punase Marmajuello jne.
Mitmed turistikeskustest eemalasuvad külarestoranid pakuvad nagu mandri-Hispaaniaski, ka omavalmistatud veine (vino de la casa), mis on sündinud sealsamas maja taga kasvavatest viinamarjadest. Külarestoranides serveeritakse veini pruunides savikannudes või valatakse keelekaste esimesse ettejuhtuvasse pudelisse. Sellised nn. majaveinid on hinnaklassilt muidugi odavamad, kuid kaugeltki ei tähenda see alati seda, et need mingil moel margiveinidele kõvasti alla jääksid. (Loe lisaks: Tenerife - veinisaar!)

Nagu palju muud, nii tõid portugallased saarele ka banaanikasvatuse. Maitselt on Tenerife banaanid ehk veidi vähem magusad, kuid see-eest saab neist suurepärase maitsega kuldkollast banaanilikööri – licor cobanat.