Jumal tõi meid nendele saartele, jättis meid siia ja seejärel unustas meid

Ühe vana pärimuse kohaselt randus 1335.aastal Lissaboni sadamas purjelaev, mis tõi Lusitaania pealinna «ühelt kaugelt saarelt» kinnipüütud inimesed, keda nimetati guantšideks. 1341.aastal toimunud ekspeditsioon Kanaaridele toob päevavalgele juba väärtuslikumiad detaile. Portugali kuninga poolt teele saadetud kaks laeva, mille meeskonda kuulus genovalasi, firenzelasi ja hispaanlasi, jõudsid Kanaaridele juulikuus, jäädes siia ankrusse ühtekokku viieks kuuks. Jõudnud uudistega Lissaboni tagasi, haaras kuulus itaallasest poeet ja humanist Giovanni Boccaccio  sule, et jäädvustada kõik, mida meremehed Kanaaridest ja guantšidest pajatasid: «Nende maad olid harimata ja  kive täis, kuid rikkad kitsede ja teiste loomade poolest. Kõikjal nägi alasti naisi ja mehi, ning nende kombed sarnanesid metslaste omadele. Ühed neist olid siiski kaetud punast või zafranitooni värvitud kitsenahkadega, need kes teisi kamandasid. Kaugelt vaadates tundusid ülikute seljas olevad nahad väga peened ja nende kokkuõmblemiseks oli kasutatud loomade soolikaid. Teised, need metslased, näitasid oma juhtide suhtes üles äärmist alandlikkust ja lugupidamist. Nende kõnekeel oli pehme ja samaaegselt elav – nagu meil itaallastel. Neist metslastest püüti kinni neli ja toodi siia, Lissaboni.»

 

Mida rohkem meremehed Boccacciole jutustasid, seda rohkem kerkis esile uusi küsimusi: Kuidas oli võimalik, et metsikute koopaelanike kõrval elasid ka teised, tsiviliseeritumad inimesed, kelle savionne ümbritsesid viigipuuaiad ja tundmatute aedviljadega peenrad? Ja Bocaccio märkis kõik üles: «Need metslased aga, tsiviliseerimatud, kes elasid arhipelaagi idapoolsetel saartel, ei hoolinud suurt oma keha katmisest, kuid osa neist peitis oma intiimsed kehaosad siiski aeg-ajalt väikeste räbalatega. Osadel saartel oli märgata ka arenenud põllumajandust – nad kasvatavad nisu ja hirssi. Neil saartel olid põlluharijate eluasemed koondunud külakestesse ja neil olid omad kuningad, oma noobelklass ja isegi preestrid. Need saareelanikud jumaldavad naiselikkust ja surnute palsameerimist, mille käigus korraldatakse suuri tseremooniaid. Mõlemad – nii koopaelanikest metslased, kui ka tsiviliseeritud põlluharijad – on heledapäised, sinisilmsed ja pikka kasvu, justkui kõige puhtamast germaani rassist pärit inimesed.»

Aastate möödudes pöördus rahumeelsete kanaarlaste paradiislik õnn õuduseks – erinevatest rahvustest meresõitjad hakkasid korraldama saartel inimjahte, et müüa oma saak Põhja-Aafrika orjaturgudel. See kestis aastani 1402, mil Normandiast pärit aadlik Bethencourt tuli mõttele saared rahumeelselt humaansel moel prantsuse emigrantidega koloniseerida, guantšid riidesse panna ja seejärel ristiusku pöörata. Lõpuks siiski ka radikaalsemaid meetmeid kasutades, see tal ka õnnestus, kuid ainult Lanzarotel. Teiste saarte asukad ei näidanud üles vähimatki valmisolekut oma alasti paradiisi senjoor Bethencourti tsivilisatsiooni vastu vahetada. Järgnesid verised lahingud, mida ei õnnestunud vältida ka vaatamata sellele, et osa guantšidest olid oma uuele «normandlasest kuningale» truudust vandunud ja selle läbi kõrgemasse tsivilisatsiooni «ülendatud».
Aasta hiljem naases Bethencourt taas Kanaaridele, seekord saatjateks kaks ristiusu preestrit ja bande seikluseotsijaid, keda ühelt poolt võeti vastu ristirahva eluga liitunud guantšide aplausiga ja teiselt poolt laavakivirahega. Bethencourti saatnud preestrid Piere Bontier ja Jean Leverrier asusid innukalt guantšide eluolu uurima ja täiendasid Boccaccio ülestähendusi mahlakate detailidega. Kirikuisade sõnade kohaselt elasid guantšid matriarhaalses ühiskonnas, toitusid puude ja põõsaste juurtest ja kitsede piimast. Relvadena kasutasid nad puidust odasid, mille otsa oli kinnitatud terav kivikild. Koopaelanikud olid sama osavad kaljudel liikujad ja ronijad nagu mägikitsed ning ka kiired jooksjad, nii kiired, et lausa jäneseid püüdsid nad jooksu pealt.

Tenerife ja Gran Canaria erinesid teistest saartest – kumbki oli jaotatud erinevateks kuningriikideks, mida valitsesid kuningad, keda assisteeris ülikutest koosnev senat.
«Ka on neil oma preester, kes riitusi korraldab,» kirjutasid Bontier ja Leverrier piiskopile aru andes. «Nii koopaelanikud kui ka põlluharijad ei tunne metalle ja tundmatu on neile ka laevaehitus. Kui ma uurisin neilt, kust nad tulnud on, vastasid nemad: Jumal tõi meid nendele saartele, jättis meid siia ja seejärel unustas meid.»

Kuna Bethencourti püüded guantše kõigil saartel tsivilisatsiooni «juhatada» ei õnnestunud, lahkus mees saartelt ja Kanaarid läksid üle hispaanlastele.

Sajandeid hiljem on leitud Kanaari saartelt megaliidi ajast pärit kultuuri säilmeid – joonistusi ja tähemärke, mida pole suudetud tänaseni dešifreerida.
Kui etnoloogid kogu maailmast pöörasid oma pilgud Kanaari saartele, et guantšide ajalugu uurida, oli juba hilja – vägisi ristitud ja vallutajatega segunenud pärismaalased polnud suutnud kuigi palju oma kultuuri edasi kanda. Nii on tänaseks saartele jäänud vaid umbes seitsesada guantšikeelset geograafilist nimetust ja kolmsada väljendit - pärand sellest vaprast sinisilmsest teineteise eest hoolitseva meelelaadiga rahvast.
Aastal 1845 kogus prantslane Sabin Berthelot kõik guantšide keele «jäänused» ja jõudis oma uuringutes järeldusele, et algselt olid Kanaaridel elanud kahe erineva rahva esindajad. Ühed – koobastes elutsenud aborigeenid ja teised – kõrgema kultuuriga rahvas, kes koopainimesed aja jooksul välja tõrjus ning hiljem, muust maailmast täielikult isoleerituna, langesid nad lõpuks ka ise kooparahva tasemele.
Preislasest maadeavastaja ja loodusteadlane Alexander von Humboldt arvas aga, et guantšid olid pärit Euroopast. Seega erinevalt inglise etnoloogist James Cowels Prichardist, ühest 19.sajandi tunnustatuimast oma alal, kes leidis selge seose guantšide ja Põhja-Aafrika berberite vahel, kes olid samuti sinisilmsed, heledapäised, nagu ka igivanasti ibeerlased.