menu

Reis «maailma lõppu» - El Hierro saarele

23.06.2013

Veel enne suuri maadeavastusi peeti seda vulkaanisaart maailma viimaseks punktiks, mille taga arvati peituvat veel vaid Kreeka mütoloogias mainitud müstiline San Borondón. El Hierro on Kanaari saartest läänepoolseim, kus sajandeid asus maailma alg- ehk nullmeridiaan. Just see on see saar, mille rannikul meresõitja Kolumbus soodsaid tuuli ootas, et täispurjedes teisele Uue Maailma avastusretkele edasi liikuda.

Meie vapra meeskonna retk Wesipruuli pardal ja kapten Kööbi juhtimisel El Hierrole sai alguse ühel juunikuisel hommikul. Startisime Tenerife lõunaosas Las Galletase sadamast, mis seljataha kiigates kõrge El Teide varjus üsna pea vaid pisikeseks täpiks kahanes ning lõpuks sootuks silmapiirilt kadus.
El Hierro on arhipelaagi noorim saar, vanusega kõigest kolm miljonit aastat ja selle viljakal pinnal võib palja silmaga lugeda kokku üle tuhande vulkaanikraatri.

5 / 5Maastik on saarel väga vahelduv – tasastele pinnavormidele järgnevad järskude kaljude rivi ning pilvedeni ulatuvad mäed kuni El Golfo laugja oruni, mis muide, on tekkinud suhtkoht hiljuti. Arvatakse, et umbes 15 tuhat aastat tagasi panid mitmed järjestikku toimunud maaalused tõuked pinnase liikuma, mille järel see ookeani vajus.
Nagu kõigil Kanaari saartel, nii on ka El Hierrol maapind värviderohke, mustast roostepunaseni. Nende vahele mahtuva värvigamma, mis on hierrolasi oma kodude välismüüride võõpamisel rikkalikult inspireerinud, lõid vulkaanilised kivimid, mis erineval temperatuuril jahtusid.

Tänaseni veel üsna puutumatu saare esmased teadaolevad asustajad olid bimbached, kes oma kodusaare rahumeelselt, kui mitte öelda, et isegi rõõmuga, normandlasest vallutajale – parun Jean IV de Bethencourt´ile kinkisid.
Tollest ajast pärineb ka legend saare pühast puust – Arbol de Garoést. Nimelt püüdnud bimbached oma suurimat varandust – puud, mille lehtedelt tilkus sedavõrd palju vett, et sellest piisas kogu saare rahva ja kitsede tarbeks – vallutajate eest saladuses hoida, kuni üks pärismaalasest neiu armunud ühte kenasse vallutajasse ja viimasele puu asukoha välja lobises. Eks sel legendil olegi tõepõhja, sest saare keskosas, umbes tuhande meetri kõrgusel, kasvab tõepoolest sammaldunud tüvega puu, mille lehed meenutavad oliivipuu omi. Kõrgel merepinnast horisontaalvihmadest tekkiv niiskus, mis sarnaneb tihedale udule, koguneb puu lehtedele ja leiab oma teekonnale lõpu looduslikes kaevudes. Lähemal uurimisel selgus, et praegune püha puu pole siiski see «õige», olles vaid seitsme kümnendi vanune. Esialgse Arbol de Garoé olevat 1610. aasta torm tükkis juurtega maapinnast välja rebinud.

Asudes samadel laiuskraadidel Sahara kõrbega, on El Hierro kliima valdavalt kuiv. Nii Kanaari kui Golfi hoovus aga toob sinna jahedaid õhumasse, mis erinevatel kõrgustel loob niiske ja poolniiske kliima, mõjutades sellega taimeliikide küllust. Nõnda ongi saare rannikuäär kaktuste, agaavide, palmide ja erinevate piimalillede kasvuala, millest osad oma juured ka poolniiskes kliimavööndis (200-400 meetrit merepinnast) on kinnitanud.
Kõige kõrgemal tunnevad end koduselt loorberite sugulased ning kanaari männid ja kadakad, mida tugevad tuuled on imelisteks elavateks puuskulptuurideks painutanud. Mitte vähem huvitavat pilti näeb ka saare põllulapikestel, kus ühel pool teed kasvav nisupõld õitsvate moonidega pärineb justkui Hiiumaa mustritest ning heina kaarutavad ja sõbralikud maamehed naerusuil enda digijäädvustamist nõuavad.

Show


5 / 5 El Hierro asub seismoloogiliselt aktiivses piirkonnas ja igakuiselt täheldatakse seal mitmeid maaaluseid tõukeid, millest võimsaimad, mis kogu maailma tähelepanu pälvisid, leidsid viimati aset 2011. aasta oktoobris-novembris. Juba sama aasta juunist alates rappus saar mitmel korral. Epitsenter peitus teadaolevalt umbes nelja miili kaugusel La Restinga sadamast lääne poole, ookeanipinnast 20 kilomeetri sügavusel. 15. oktoobril ja 3. novembril kees veepind kui nõiakatel, ookeanist purskas tahkunud laavat ning pinnale kerkis paaril korral saareke, mis siis jälle kadus. Selle 2011. aasta loodusmöllu tõttu kujunes El Hierro paljude ekstreemturismi ja meresõidu austajate seas ülipopulaarseks sihtkohaks ning jahisõidu eest Tenerifelt väikesele saarele ja tagasi käiakse nurisemata välja tuhandeid eurosid.

La Restinga sadamasse sai ankurdatud ka meie reisijaht Wesipruul. Saarelt, mis kunagi meresõitjates palju umbusku tekitas (sealt edasi ei saanud olla ju mitte midagi!), on pärit ka üks vähetuntud fakt: El Hierro on tango sünnipaigaks.
Orjakaubanduse algus- ja hiilgeaastatel tegid paljud orjalaevad peatusi Kanaaridel ja just nimelt El Hierrolt sai laiema tuntuse sõna «tango», mis tähendas mustanahaliste kogunemist mingisse punkti, kus põristati trummi ja löödi tantsu. Arvatakse, et tango pärineb Nigeeria-Kongo suguharudes räägitud ibibikeelsest sõnast tamgú, mis tõlkes tähendab trummi.

Kuigi El Hierro ei ole tuntud tavaturismi magnetina, võivad saare elanikud uhkustada omanäolise hotelliga, kus on vaid neli numbrituba ja mis asub maalilisel Las Puntase kaljunukil, saare põhjaosas. Algselt oli see (19. sajandi esimesel veerandil) laavakivist, kui saarel enimkasutatud looduslikust ehitusmaterjalist, ehitatud majake mõeldud kaluritele varjupaigaks. Aastal 1984 aga sai sellest restoran ja 1987. aastal hotell. Kaks aastat hiljem kanti «Punta Grande» maailma väikseima hotellina Guinessi rekordite raamatusse.

Saare faunat esindavad peaasjalikult roomajad – evolutsiooniliselt maailma vanimad selgroolised, kes maismaa eluga kohanesid. Nendeks on sisalikud, gekod ja teised reptiilid, kelle kaitseks on saarele rajatud Guinea ökomuusem, kus hoole alla on võetud ka väljasuremisohus olevaid liike. Sama muuseumi katuse all paikneb ka bimbachede muuseum, kus võib tutvuda saare hilisema arhitektuuri ja põllumajanduse tekkelooga ning palju muuga, mis El Hierro etnoloogiaga seotud.

Sama kaugel kui maailma lõpp, tundus asuvat muust maailmast ka Ermita de la Virgen de los Reyes – Kuningate Neitsi klooster –, milleni viiv käänuline ja ohtlik mägitee sunnib nõrganärvilise silmi sulgema, sest tundub, et kohe-kohe põrutab auto mäenõlval vingerdavalt teelt otsemaid kuristikku. Õnneks nii siiski ei juhtunud ning startinud La Restinga sadamast, olime 13 tunni pärast rahulolust särades õnnelikult jälle targemana Tenerifel tagasi.

El Hierro
Kanaari saared, Hispaania kuningriik.
Pindala: 268, 71 km2.
Elanikke: 10 960.
Pealinn: Valverde.
Kõrgeim punkt: El Pico Malpaso – 1501.


Pildigalerii: Reis «maailma lõppu» - El Hierro saarele

 

 

Huvitavat

Huvitavat

Hea teada


galleryapart

© 2012-2017 TenerifeSiesta. All Rights Reserved.