Piimalill või kaktus?

Turism Kanaari saartele sai alguse juba 1800ndatel. Esimesteks päikest nautivateks puhkajateks Tenerifel olid inglased, kes on jäänud tänaseni juhtivaks külastavaks grupiks. Palju on nende seas ka neid, kes Tenerifele esmakordselt jõuavad. Jalutades ookeanipromenaadil on ette tulnud mitmeid omapäraseid, sageli ka koomilisi seike. Neist naljakaim on vast see, kui proua oma vanahärrast kaaslaselt küsis taamal paistva naabersaare La Gomera kohta: Mis see on?
Vastuseks kuuldus ükskõikselt, kuid enesekindlalt: Eltaid (El Teide).
Hoopis teine lugu aga on kaktustega. Mõneltki juba mitmendat korda saart külastavalt turistilt võib kuulda äratundmisrõõmu tulvil hõiset: Kaktused! Ja seda hetkel, mil neid kaktuseid veel silmapiiril nähagi pole. Küll aga kasvab teepervel rühmiti erineivaid piimalilli - euphorbiaid, mida botaanikavõõras inimene sageli kaktustega segi ajab.
Milline vahe aga neil taimedel siis on?

Piimalilledest
Kõigepealt muidugi see, et piimalill ehk euphorbia ei ole kaktus. Kõige lihtsam vahet teha on neid veidi küünega kriimustada. Kuna piimmahl on taimes rõhu all, siis tungib see koheselt pisimastki varrekriimustusest välja. Kaktustest väljuv vedelik on värvitu, piimalilledel on see aga, nagu nimigi viitab, kohvikoorele sarnanevalt valge.
Malpiigialaadsete seltsi piimalilleliste sugukonda kuuluv taimede perekond on üks taimeriigi suuremaid (ligi 2160 liiki). Palju liike kasvab isoleerituna saartel, ka Kanaaridel. Saartelt pärit kanaari piimalille (Euphorbia Canariensis) kohtab kogu arhipelaagis kõige enam. Taim on ka üks Kanaaride sümbolitest, mida leidub loodulsikult kasvamas eriti just saarte lõunapoolsemates piirkondades. Laiad kanaari piimalillede kasvupiirkonnad leiduvad ka looduskaitsealadel Malpais de Güimar ja Malpais de Rasca. Kuid neidsamu piimalilli on istutatud ka kiirteede ääri kaunistamaks. Kanaari piimalille juurest kõrgub küünlarägastikku meenutav varte kogumik, mille lehed oleks justkui kuivanud väikesteks okasteks. Õite värvid vahelduvad rohelisest punaseni. Igal emataimel moodustub varre külge tumepunane seemnepaunake.
Kuninganna Sofia nime kandva Lõuna-Tenerife lennujaama kulgeva tee ääres võib näha kaktust meenutavaid kandelaaber-piimalilli (Euphorbia ingens). Parkides kohtab laigulist piimalille (Eophorbia lactea) ning haljastuses on sageli kasutatud ka kütus-piimalille (Euphorbia tirucalli). Eestlastele on piimalilleliste sugukonda kuuluvatest potitaimedest kõige tuntum kindlasti jõulutäht ehk kaunis piimalill (Euphorbia pulcherrima).

Kaktustest
Euroopasse jõudsid kaktused Kesk-Ameerikast ja Mehhikost juba 1500ndatel. Kuid juba enne seda olid Ameerika indiaanlased neid taimi tundnud aastatuhandeid. Keegi ei oskagi täpselt öelda, kust kaktuste levik kõigepealt alguse sai.

Nagu piimalilli, nii leidub ka erinevaid kaktuseliike Kanaari saartel kõikjal. Lihtsaim on neist ära tunda kõige okkalisemat ehk Dilleni viigikaktust (Opuntia dillenii), mille lehtedest on jäänud järele vaid pikad ning ähvardava väljanägemisega orad. Varrelülide ülemistes servades puhkevad õied on kollased ja sügiseks neist arenevad tumepunased ovaalsed, kohati kuni 10 cm pikkused viljad, mis on söödavad. Küpsete viljade ehk marjade magus maitse meenutab mango, meloni, arbuusi ja banaani üheaegset segu. Need on kaetud astlaliste karvatupsukestega, mistõttu ei soovita neid noppima minna ilma abivahenditeta ja tuleb rakendada äärmist ettevaatlikkust, et jõuda ülimaitsva viljalihani. Kui aga selle riski võtate, siis on hea teada, et esmalt lõigatakse viljal maha viljatipud, seejärel tehakse pikilõige ja ettevaatlikult eemaldatakse terava noaga kogu kest. Samal ajal tuleb hoolikalt jälgida, et kestast eemaldatud vili ei puutuks kokku ogalise kestaga.

Suureviljalised viigikaktused (Opuntia ficus-indica) on helerohelist värvi. Selle okkad, õigemini lehed, on lühemad, kuid naha alla sattunuina neid sealt välja tõmmata on märksa raskem, kuna need tungivad sügavamale kui Dilleni viigikaktuse okkad. Õied on tumedamad kollased, veidi oranžikad. Viljade värv vaheldub helerohelisest oranžini ning sügiseti on mäenõlvad neist tulvil. Nendegi korjamine nõuab aga erilise tehnika tundmist. Tõsi, viigikaktuse vilju saab osta ka puuviljakauplustest ilma, et oleks ohtu okaste suhu sattumisest. Küll aga tuleb mäletada vili enne selle nautimist koorida.

Košenilli viigikaktuse (Opuntia coccinellifera) varred on rohekas-hallid ja taim kasvab põõsaks. Neid viigikaktusi leiab kõige kergemini, kui külastada Tenerifel Güimari püramiide.

Kaktuseid on hinnatud lisaks nende viljade pärast ka veel muudel põhjustel. Näiteks košenilli viigikaktuse tüvedel elavatest täidest on toodetud punast värvainet. Esialgselt oli tegu suure saladusega, kuid aja jooksul see siiski levis ka kaugemale ning kaktuseid hakati kasvatama paljudes Hispaania ja Prantsusmaa kolooniates. Kanaaride üks nö. tööstusharu sai oma lõpu, kui värvaineid hakati tootma keemilisi teid pidi.
Košenilli viigikaktuse täidest toodetud värvainet kasutatakse nii toiduainetetööstuses kui kosmeetika valdkonnas. Olgu siin mainitud, et seda leiab maasika jogurtist ning ka Camparist. Koostisest leiate selle nime all E 120.
Kaktuse viljadest valmistatakse samuti marmelaadi ning saareelanikud kasutavad neid ka kuivatatuna.